Terrakota

on muistsetest aegadest pärinev meetod savist esemete ilmakindlaks muutmiseks. Terrakota on aga ka üks Portugalist pärinev muusikaline rühmitus, mis võttis heaks Maailmaküla festivali kutsel Tartus Ateena keskuses esineda. Ja Terrakota teeb sellist Reggae stiilis muusikat, nagu kurjad keeled räägivad.

Nojah, ja vaadata ja kuulata seal oli nii mõndagi. Esimeste lugude ajal ei saanud loomulikult tursailmeline eesti rahvas oma jalgu perse alt kätte. Ehkki lauljatar Romi Anauel (no mida nimi? Nagu heeringas veenuse tagumikus…?) suisa väljakutsuvalt viipas, ei muutunud midagi enne kui klahvpillimees Junior lavalt alla ronis ja inimesi lihtsalt füüsiliselt kättpidi tantsima tiris.

Pärast aga leidis minu kõrval istunud hallipäine härrasmees, et : “istumine väsitab,” ja kukkus ka tantsu vihtuma. Ja eks ma isegi, lihtsalt avastasin, et ma seda teen.

See muusika oli rütmiline ja kaasakiskuv, nii et polnud üldsegi ime, kui rahulikult seisja ja kuulaja ootamatult avastas, et ta kõige hingega kaasa tantsib.

Ma pole just eriti muusikatark, aga Terrakota tegelased (Terrakota = Terra kota? Musta kassi maailm? Mida iganes) on oma muusikasse põiminud aafrika instrumente ja nendega tekitatud helisid. Kuid need pole suisa mingi aafrika pärimusmuusika, laulude pealkirjad räägivad pigem euroopalikust ühiskonna kriitikast. Või siis on eestlastele arusaadav sõnademäng – “Sopakota” Ja oma kummardus pole jäetud ka ülemaailmse inglikeele poole – “Shituation”. Ja Meeslaulja ja pillipiinaja Francesco sai ka hakkama eestimaise “Terega.”

Kuid lauljanna kargleb ja väänleb oma lõunamaise temperamendiga nagu heeringas okasraide keskel ja ei higista ega hingelda mitte, vaid laulab pärast minutilist karglemist jälle ilusti ja puhtalt. Igatahes see bänd vääriB täiesti kuulamist. Eks kuulake teiegi.