Kui sa mängid geopeitust ja ainuke normaalne Tallinnas olemise viis on mängida geopeitust, sest vähemalt siis ei lähe see linn igavaks kätte ära ja sul on nagu mingi nähtamatu seeneniidistik mis sind seob, teinekord päris ilusate paikadega, millest keegi ei tea, aga nad on neist vähemalt kuulnud. Aga sa satud pea kõikjale.
Nonii, ei hakka nüüd lauset rohkem venitama, ütleme, otse ära, et Tallinnal on olemas oma suuauk. See on Baltijaama tunnel. Millest ei saa ei otse ega ümber ega üle, kui sa liigud ilma autota.
Kui sul on auto, siis sa saad sellest üle, aga ära arva, et see ülesaamine sind ilma mõjudeta jätab.
Selle eest tagumikuauke on Tallinnal oi kui mitu. Üks kõige lihtsamini leitav asub Linnahalli kõrval. Kui reisisadama poole minna. Ja Linnahall kõrgub selle kohal nagu suur betoonist kannikas, mis on näritud perseusside poolt käike täis.
Väikesi pisikesi sopatiigikesi leiab pea igalt pool. Üldiselt on Tallinalgi see omapära, et korrastatud on vaid suurte ja käidavate tänavate lähedus, aga kui minna 20 meetrit edasi, algab jäätmaa, põlenud majad, varemed, heidikud, räämas aiad, ripakil elekripostid.
Turist seda ei taipa, teda loksutatakse vanalinnas elektrikäruga munakividel ringi, kuni talt viimanegi aruraas peast lahkub.
Tavatallinlane teab vaid oma koduümbrust. Ja arvab, et ta elab maailma kõige ilusamas kohas pärast Lasnamäge.
Isegi Linnaosavanemad, ma arvan, ei tea kõiki oma hallatavaid piirkondi. Sest jah, ega siis raha kamaluga kokku ajamine ei lase mööda maad rännata.
Ja nii elavadki need maha jäetud või iseseisvalt tekkinud asumid oma elu. Ja võibolla kunagi sünnib juitt mehest, kes elas Loomaaia vastas üle tee metsa sisse kaevatud koopas ja ühel pärastlõunal istus ta oma koopa ees ja keetis lõkkel suppi.
Vat sellist rahvast on Tallinn täis. Mitte mingeid Armanijobusid. Lahe.
