Ja näksige pori.
Üks halb omadus on eesti linnadel – nimelt on linnades kohustus majade ümbert muru niita. Ja kusjuures muru, mitte heina. Tartus näiteks ei tohi ükski murutuust olla pikem kui 15 cm. Aga Näiteks nõges, va raibe kasvab selle maa täis kahe päevaga.
Noja Vikatiga niidetakse heina. Muruniidukiga muru. Ja need eelmise aasta muruneegrid, kes meil vabast tahtest (10 õlle eest) muru närimas käisid, need on vist vastu talve maha surnud. Ilmselt nälga. Igatahes pole enam ühtegi küürakat abessiinlast näha.
Vihun siis natukene jällegi vikatiga va rohelist lühemaks ja vähemaks. Kui tuleb naabermaja joodikust kojamees ja pakub oma riista. Loomulikult nõustun, sest ma olen vana muruniitmispede.
Naabrimehe riist on suur ja kollane. Ta ise vaeseke ei suuda seda kandagi. Käima panemisest unistamatagi.
Ehkki mina saan ta riistaga ideaalselt hakkama. Minu käte puudutuse peale ta läheb pea koheselt käima. Erutusest vibreeriva riista juhin sinna kuhu vaja. Rohelisse puhmakinku, kuhu teie siis mõtlesite?
Aga siiski, ma ei saa aru, miks on vaja loodusressursse raisata murunülgimise ja öise ülevalgustuse peale. Kuhugi on kadunud siilid ja oravad. Seepärast, et neil pole kuhugile varjuda.
Ja sinilille saavadki õitseda vaid ämma haua peal. Sest majade tagant niidetakse nad halastamatult maha. Maha. Maha.
