Elas kord meie majas mehike kelle eesnimi algas A – tähega ja perekonnanimeks on Naal.
Elas ja oli, tegi süüa, jõi viina, peksis naist ja võttis võlgu nagu iga teine normaalne eesti mees. Isegi maja tagumises otsas remonditöid on teinud, mille eest talle maksti 500 krooni, nagu ma ühest igivanast juhatuse protokollist lugesin.
Aga eile hommikul 7.06 kohaliku aja järgi ajas mind minu Kraftwerklikust unest üles telefon. Selline hall ja piiksuv asi, närimiskumm ei ole ja konnale ei sarnane.
Helistajaks oli naisterahvas viiendalt. Ja mureks see et keegid kolgivad ta ukse taga ja nõuavad sisselaskmist, väites et on politseist.
No ja ajasin siis oma vähesed järelejäänud viisakad rõivad, politseinike ees peab ju viisakas välja nägema? selga ja astusin viiendale.
Ja tõesti, täiesti ehtsad Eesti politseinikud tulid trepi peal vastu.
Küsisin nende siinoleku põhjust, sest ütleme et tavaliselt universumis nii harva esinevad olendid ilma põhjuseta minu universumisse ei ilmu.
Ja mis nende ilmumise põhjuseks oli – nimelt kodanik A.Naal oli jätnud maksmata tagasi SMS – Laenu, no kes see jobu ikka oma SMS laene tagasi maksab? , A.Naal oma maksekanalite kaudu kindlasti mitte.
Ühesõnaga politseinikud seletasid, et nad tahaksid A.naali saada. Mille peale mul jäi vaid käsi laiutada, sest paraku pole ma mingi A.Naali sõber ja ma mitte sugugi ei tea, kus vedeleb A. Naali elavkeha. Küll ta kuskil ikka vedeleb, aga nüüd ärge imestage, kui politseiuudistesse ilmub teade: Otsitakse taga A. Naali.
