Lugusid juhtunud asjadest I

Istusime siis tudengipäevade kaunil laupäeval Sõpruse silla all, selles otsas kus Graffityd öisel ringikolajaid kaameks hirmutavad. Sellised lahedad graffityd on, pimedas tundub, et paar ossi seisaks silla all.Ja no ega sellistega pimedas kohtuda ei tahaks.

Aga noh, mida me siis muud ikka teeme, kui manustame pisut vana head viunakest.Mõned olid juba päris korralikult jopskid. Ja Albert jõuras laulda. Ikka seda vana head Buratinolugu. Albert oskab seda teha meeletult võimsalt. Vahetevahel on juhtunud, et ma kuulen seda oma koju ära kui Albert öösel purjus peaga koju tuleb. Alberti laulus on midagi jõulist, ürgset, loomalikku. Aga ega ta kaine peaga ei laulagi, on vait kui sukk.

Istusime parasjagu sellises tranšees, kuhu tänavalt möödujad oma pilku heita ei saanud. Jõe peal piidlejaid oli küll ja küll.

Parasjagu helises mu mobiil ja Iff palus teavitust, et kust meid üles leida. Ronisin kaevikust välja, mobiil käes ja Alberti laul katkes samal ajal ootamatult poolel noodilt.

Kaeviku läheduses aga seisis kaks väga hämmeldunud näoga beibarit, kes omavahel arutasid: “Kust ta küll nii vinge helina sai…”