Nagu alati, veetsin ma ka enamuse aja rahvamuusikapäevast koos inimeste riietega. Ehk siis mängisin riietehoidjat.
No ja tuleb siis selline õitsvas eas daam. Puhtast õelusest annan talle numbri 66. Tegelikult ka ikka sellepärast, et väljas sajab vihma ja märgi riideid ei ole hea üksteise otsa kuhjata. Igatahes ta põrnitseb numbrit 66 nagu see oleks ilmaime või Marsile eksinud kuukulguri pult.
Ja ootamatult ta lausub: “Et ma siis elan 66 aastaseks, ma olen praegu 65….”
Ei tea, kust sellised assotsiatsioonid. Paistis nagu täie tervise käes kannatavat see daam.
Mitte nagu üks vanamees, kes ütles et ta on 74 ja põdevat verevähki. No seda ta võis välimuse järgi arvates tõesti põdeda, silmade ümbrus oli kuidagi punane. Ja mees nägi vägagi väsinud välja. Aga tema lubas küll kindlalt suvisele rahvamuusikaüritusele tulla. Vast jätkub tal kütust niikauaks.
Muidugi oli kohal igavene juut, see on üks üle 70 ne vanahärra, kelle missiooniks siin elus on ilmuda igale rahvamuusikapäevale ja seal kõigile kohalviibijatele vägivaldselt alkoholi pakkuda. Mul õnnestus teda küll vahelduva eduga vältida, kuid omapärakuline oli see, et suure osa ajast asus number 157 all salajane viinatankla, kus siis nii mitmedki inimesed seda manustamas käisid, ise hoolikalt peale passides, et nad kellegile, sealhulgas ka mulle oma tegevusega vahele ei jääks. Sest ontlik tuleb ju alati olla.
Mis aga mul lõpupoole eriti välja ei tahtnud tulla sest peale keskööd ilmus välja nagu vampiride hord terve pataljon folkjoodikuid, ja igalühel mure hoolitseda selle eest, et minul, kui ometigi tööd tegeval inimesel õllest puudus ei tuleks.
No ja tagajärg ei ole kaugele ennustatav.
Vähemalt ei sattunud ma 33 aastaselt kärestikku, nagu ühe hea tuttavaga eelmisel nädalal juhtus. Aga nende riietehoiunumbritega tasub etevaatlik olla.
Öelnuks varem siis oleksin ehk kohale tulnud. Ja ammuli suuga kuskil 157 läheduses viibind.
L@SSIE: Siis ehk oleks lõpuks leidnud ennast maja taga magamas koos õllekandja tähtkujus sündinud noormehega.