Lätlastel on üks tore komme. Nimelt otsivad nad üles Läti SS – Leegionis võidelnud veteranid ja lasevad nad linna peale marssima. Seda juhust muidugi ei jäta kasutamata teise poole võitjad, kes tulevad marssijate peale susisema. Et asi pronksiööks ei muutuks, hoiab meeleavaldajaid teineteisest lahus märulipolitsei. Ja hästi hoiab, märulipolitseinikke oli nii palju, et meeleavaldajad ei paistnud nende vahelt väljagi.
Juhuslikult sattusime selle marsi sisse ka meie. Kuna esialgne plaan oli hoopis kulgeda geopeitust kangutama, no on Riia kesklinnas selline aare, mida saab kätte vaid sõrgkangi abil, siis loomulikult on mul põues sõrgkang ja suur kruvikeeraja. No mitte grammigi ei teadnud, et Lätlastel on kesklinnas selline rahvatantsufestival käimas, ei teadnud.
Õnneks need ei paista suhteliselt suure seemisnahast jope põuest välja. P0olitsad seisavad spaleeris tänava ääres ja justkui ootavad midagi. Rahvast ei ole eriti palju, poolitsaid on kolm korda rohkem.Kõik tänavaveered on palistatud märulipolitsei jõuvankritega
, kus hunnik erivarustust oma järge ootamas. Siiski on kõik rahulik. Vaid Riia kõige keskmisel luksushotellil on üks suur aknaklaas sisse löödud. Seda aga ilmselt juba hulk aega tagasi, sest klaasikillud on ära koristatud, akna ette korralik pressplaadi tükk kohale kruvitud ja igaks juhuks veel hoiatav tõkkepuugi paika pandud.
Rahvale teeb politseinike kohalolek suurt lõbu. Mõned pildistavad teisi politseinike taustal, kohal on hunnikutes telereportereid. Ka politseinikud ise teevad üksteisest moblakaameratega pilti. Keegi nagu ei tundu meelt avaldavat, vaid üks vanamees avaldab vene keeles arvamust, et milleks seda kõike vaja on. Rahva seas liiguvad ringi mõned punkaririietuses tegelased. Muidu tavaliselt sellist kontingenti Riia peal näha pole.
Ilmselt on rongkäik oma eesmärgi saavutanud, sest poolitsad võtavad ritta ja demonstreerivad rivisammu.
Üks moment hüütakse kooris “Hoo” ja astutakse teele tundmatusse. Ikka kahekaupa rivis.
Just nagu lasteaialapsed meil Tartus. Nemad siis ongi need päevakangelased, tõelised läti leegionärid. Sõjaveterane pole politsei varjust nähagi, kuid leian ühe eesti lipuga mehe, kes isegi eesti keelt mõistab. Tal tuleb üles tunnistada, et jah, tema on eestlae ja tuli siia sõpradele toestust avaldama. Ja et tiblad tahtsid kallale tulla.
Tasahilju hakkab politseinike väesulg laiali minema ka selle Riia kõike kesksema ja tähtsama vabadussamba ümbert. See sammas on igatpidi uhke, naisekuju, kes on pikk ja suur nagu emakene lätimaa hoiab enda kohal kolme kuldset tähekest, juskui vaadates, kuhu ja kelle pihta neid tähekesi heita.
Meeleavaldusest jäävad järele vaid kollased policija piirded ja siis mõned politseinikud, kes on selleks ilmselt liiga paksud, et teistega koos minema marssida. Politseinike sekeldamist jätkub piirkonda veel mitmeks tunniks. Ei oleks uskunudki, et Lätis niipalju politseinikke on. Kui oleks Tallinnas pronksiööl pooltki niipalju olnud, ei omaks Tallinna kesklinna poed nii säravaid ja uusi aknaklaase.
