Mumifitseerunud kaSSid jälitavad mind

Kõnnin ringi oma kodulinna kevadises lõunaotsas. Lõuna asub teatavasti kaartidel allpool, nii et olen täiesti alakehas.

Miks ma seal longin, see tuleb sellest, et tahtsin natuke politseiga suhelda. Politseiga suheldud, lähen ühte väga mustalt masendavasse kohta. Iseenesesttavaline võsa. Aga see mis siin toimus ületab Andreas Hanni vägitööd nii umbes 10 000 korda. Aga tavainimene kihutab sellest kohast mööda, vaevumata valvas olema.

Aga mustalt masendava koha läheduses on praegugi keegi oma otsa leidnud. Nimelt üks valge kass. Kellel suu kõverdunud groteskseks irveks. Näeb välja nagu Irvikkass, ainult et siiski tema lähem vaatlemine kaotab ära söögiisu.

Üldiselt jah, paljud kassid ei jõua haudadesse, vaid jäävadki vedelema, kuni kuskilt keegi lammutus - koristusbrigaadi tööline nad leiab. Ja ei leina.

Kadunud kasse ei leina keegi taga.

Vaid võetakse uus ja kallim.