Paani labürint

Kuidas õieti hinnata ühte filmi?

On olemas igasugu tärni, punkti ja komakohtadega süsteemi.

Tegelikult kõlaks õige hinnang filmile – kas sa tahaksid seda filmi osta.

“Paani labürinti” ma ei ostaks. Sest no mis film see on. Kuskil 1944 a. Hispaania mägestikus idüllilises metsalooduses (on Hispaanias üldse kuskil sellist metsa?) võitlevad omavahel lootusetut võitlust Frankistide vastu kohalikud kommunistlikud partisanid, no tänan väga. Selleks kellaajaks olid lahingud Hispaania lainel lõppenud, kes kakelda tahtsid, käisid teistel festivalidel.

Vägivaldsust on filmis muidugi piisavalt. Aga kuhukohta jäävad kuulsad hispaania saapad, kurat võtaks? Hispaania film ilma hispaania saabasteta on nagu tangupuder ilma moosita, nagu emane kass ilma poegadeta, nagu mahalaaditud mozilla firefox mälupulgas.

Ainukeseks filmi huvitavaks kohaks oli külaskäik valge silmitu vagla juurde. Ei saa näljas elavale sõjaaja lapsele pahaks panna, et ta natuke viinamarju näksab, eks ole, isegi kui su silmad on su pihkudes, peaksid sellest aru saama. Väike kummardus Salvador Dalile ei tee ju paha. Kahjuks aga ei mängi kogu film seda rütmi maha.

Filmi üheks heaks küljeks on muidugi loodus. Muusika ka. Aga selline sült sõja ja muinasjutufilmist… Lapsukene hakkab muinasjutufilmi vaatama ja see kujuneb tegelikult hoopis õppefilmiks, kuidas inimeset pudeliga näkku lüües saab ära tappa ja oi mis siis veel juhtub, kui kartulikoorimisnuga kätte satub, saab suisa suuaugu laiemaks lõigata.

Me kõik ju tahame elada nagu filmis eks ole.