Kõigepealt – Juhan Luiga ja Juhal Liiv olid üksteise kaasaegsed ja tundsid teineteist väga hästi. Esimene oli hulluarst ja teine tema patsient. Kuid samas olid mõlemad kirjamehed ja mis seal salata, ka Luiga oli pisut luuleline.
Kui nüüd Juhan Liivile oleks kallale pääsenud tänapäevane meditsiin, siis oleks ta väikeste tablettide abil ehk “normaalseks” tehtud. Ja tema looming … oleks vast tavaline SL Õhtulehe ajakirjaniku kirjutis olnud.
Kuid Luiga kirjelduse järgi hängis Juhan Liiv mööda Tartut räpasena ja kaltsudes ringi, miks, eks ikka omal tahtel, vaimuhaiged ei armasta enamasti oma välimuse eest hoolitseda. Tülitas ametnikke ja kaaskondlasi oma paranoiliste luuludega. Rahast ta ei hoolinud, kuid teadis, milleks raha hea on.
Kuid Liivil oli meelehaiguse kõrval ka “selgeid” hetki.
Nt: teatab Luiga: Enesest ütles “ei või vaimu tööle lasta, sööb mu ära,” – “ma pean niisuguse luulevormi valima, mis enam kui 3 minutit valmistamiseks ei nõua.”
Dr. Luigal oli arvamuseks, et küllalt paljud eesti vaimuinimesed enam 30 – 40 aastaselt enam loomisvõimelised pole, vaid läbi põlevad. Kas ta selle aluseks võttis pelgalt Juhan Liivi või oli tal ka teiste meeste saatusi arvesse võetud, vist ilmselt oli, sest järelehüüdes Dr. Peeter Hellatile mainib ta, et: ” Arstide eluiga on lühike, vaevalt ulatub nende keskmine iga üle 50 ja Peeter Hellat on 57 a. elueas surnud.“
Ega ka Dr. Luiga ise parem olnud, ta prohvetlikud arvamused täitusid ta enda jaoks 54 a. elueas.
Juhan Liiv ei saanud ka 50 aastaseks.
Kui nüüd võrrelda tänapäeva maailmaga, kus väidetakse, et tõelised geeniused surevad 27 – aastaselt, siis on tegemist ikka väga vanade inimestega. Ja võibolla on siis Dr. Luigal õiguski, et vaimuinimesed juba 30 selt kiduvad….
ühesõnaga elu on läbi…
L@SSIE: Sa oled just sendi surmale võlgu.