Telliskopli vimased päevad

Juhan Luiga kirjutas 1911:

Telliskopli viimased päevad on käes, Tallinna ilusaima iluduse surmatunnike on tulemas.[]

 Kõik need toredad puud: vahtrad, kased ja tammed ja lepad ja männid ja pihlakad ja toomingad – kõik sunnitakse surmakirve alla ja peavad oma uhked ladvad suitsunud ja eluta vabrikukorstnate eest painutama. Kultuur tuleb: suurtükid ja sõjalaevad tulevad, tööliste kasarmud tulevad – ja “metsikud” puud, suured sanglepad pahemal serval ja vahtrad paemal pool – panevad oma targalt kohava keele igavesti kinni.

  Seal, kus rästad kevadel kõige enne vilistasid ja vindid häälitsesid, kus kägu Tiskre ranna käoga võidu kukkus, kus ööbik kevadeõhtul laksutas, nii et kurk tikkus vaimustuse pärast kinni jääma – seal kuuled nüüd varsti ainult vabrikusireeni ja tööülevaataja läbilõikavat vilet. 

[]

Jah, peagi on käes 2011. Ja Koplis käsil pea sama olukord. Kinnisvaraarendajad kõdulnnaosa kõrval käsi laiutamas. Mitte veel kõiki krunte ei saa enda kätte.

Mitte kõiki puid ei suutnud tolleaegse Kopli valmis tegijad sae alla saata. Ja paljud puud kasvasid uuesti. Ja Kopli joodikutel oli hea üle lahe Tiskre tursketele röövikutele vastu hõigata.

Tegelikult on Kopli ilus kant. Sest minu silma ei riiva mitte põlenud puulobudikud vaid ennem kikka vintsitud – vuntsitud maapind, kus rohulibled nagu natsisõdurid reas on.

Ja see, et puu ja loodus kinnisvaraarendajate vaenlaseks on, selle nad peaksid kohe avalikult kinnisvaraarendajate käsiraamatusse kirja panema. Mõni loll klient ehk veel soovib puid, kuid kui kogu maa ja ilm oleks kinnisvaraarendajate teha, siis ei kasvaks seal puid kohe mitte. Ainult suur asfaldiookean laiuks Kuriilidest kuni Biskaia laheni. Ja kui Himaalaja mäestik sirgeks lükata, jaguks ka Hiinlastele Vaikse ookeani arvelt elamise ja hingamise ruumi.