Boku saatus

Avastan, et jällegi on uudistekünnise ületanud üks minu universumi elanik.

Tänaseks tegijaks on Boku. Ehk Bogdan, kes elas siin majas eelmise aastani. Oma kirvetööd tegi ta küll pisut varem ja kuskil muus majas. Aga meie juures sai ta hakkama sellega, et üritas oma üürikorterit heausksele kannatajale maha müüa. Ja möödundsügisene prussakauputus oli just tema tegu.  Boku nimelt vahetas korterit. Ja oma vanad prussakad jättis ilma hooleta ula peale. Loomulikult läksid vaesed loomakesed endale uut kodu otsima. Mõned ehk isegi leidsid.

Bokul olid huvitavad elukombed. Nimelt jõi ta päevast päeva salaviina ja siis vahetevahel oksendas aknast alla alumise korruse akna peale. Tööd ta loomulikult kuskil tegemas ei käinud. Naist polnud tal ka näha. Selle asemel oli tal vana ja paks ema, kes ronis  pool tundi trepist üles oma ebamäärase kehakaalu tõttu. Kui ta trepipeal liikus, võid olla kindel, et tekib liiklusummik, sest see mutt oli nii paks et miskil moel ei saanud teda riivamata mööda.

Boku ema tassis oma pojale toiduaineid. Ka tasus ta Boku eest toaüüri, ühistule minevaid kommunaalmakseid ta loomulikult ei tasunud Kui Bokut parasjagu kodus ei olnud, siis seisis ema ta korteri ukse taga, loomulikult koridori oma kehaga ummistades. Mõne aja päast oli ta endale koridorinurka istumiseks suisa tooli kohale tassinud.

Boku armastas ka meie universumis naabritega tüli norida. Näiteks ähvardas ta ühte naist maffia kättemaksuga, kui see teda oma akna täisoksendamise pärast noomima hakkas. Päris kirvetööks asi küll ei läinud. Sest ega see mutt ka suu peale kukkunud polnud.

Muidu oli Boku vaikne ja rahulik. Pidevas joogivines olemine ei võimaldangi tal midagi rohkemat ette võtta kui pidevalt akna peal istuda ja suitsetada. Konid läkitas ta loomulikult aknast alla.  Kust lõpuks konipuud kasvama läksid.

Kutsutud külalisi Bokul ei käinud. Kutsumata külalisi käis aga lademes. Ikka oli mingi ossde kamp ümber maja Bokujahil tiirlemas. Ühtede käest kuulsn, et ta olla kellegilt kasiinos telefoni pihta pannud.

Kohtukutseid tuli Bokule juba siis. Kohtukuller sai  juba päris tuttavaks inimeseks, ütleb praegugi tänaval tere, kui ma just ise väga pommis olekus ei ole.