Eile öösel jalutasin patustel radadel. Meenutasin vanu häid aegu ja avastasin, et suisa kesklinnas on ikka veel palju kohti, kus aeg ei ole midagi muutnud. Mis siis et mööda on läinudkümme aastat. Vaid majad on natukene rohkem sammaldunud ja aiapostid ratukene nohkem tiidakil.
Jõuan siis koju ja mõtlen kohe oma universummaja taguotsa peale. Ja nii ta ongi. Aivar ja Arvo on endid jälle norinal magama seadnud.
Kähku mõõdan neile valimis 11 liitrit kõige värskemat kraanivett segamini mõne mädanenud kartuliga. Tundmatu ämbrivaras on mu parima püti, 25 liitrit mahutava värviämbri endiselt tuuri pannud.
Seepärast kasutan oma mõningaste lisanditega prügiämbrit. Ilmselt taban ma Aivarit. Kes lausub tõelisel peemotihäälel – “No kurat.”
Ööösel loen veel Dr. Luiga memuaare eelmise eesti vabariigi algusaegadest ja ei viitsi sugugi loomadele basseini uut vett lasta.
Hommikul äratab mind postiljon. Teatega, et jah, nüüd on siis mu koduloomad õppinud ujudes magama. Magavad rahus keset veekogu norinal edasi.
Võtan siis uuesti ämbri täis. Ja kostitan neid uue 10 liitrise kogusega. Mille peale üpris kiiresti ja väga pahuralt minema marsitakse. Miskipärast ei olda üldsegi nõus hommikuse pesuga.
Sest ma just selle eesmärgiga uut ämbrit täidan.
Loomad lähevad hoopis pahuralt oma karvastikku soputades maja taha pingi peale ja tilguvad seal.
Paar tundi hiljem leian sama pingi alt kasutatud ilmega kondoomi. Ju siis veevalamine neile nii kosutavalt mõjus, et kohe omavahel sugu tegema hakati. Peagi siis võib kahe tavalise parmaadi asemel kohata kolme parmaati, kes, jah omavahel saavad jagada natukene suuremat odekolonnivaati.
“Peagi siis võib kahe tavalise parmaadi asemel kohata kolme parmaati”
Aga nad kasutasid ju ennetavaid vahendeid???
L@SSIE: Kasutasid küll, aga eile õhtul neid juba oligi kolm. Parmaatide sigivuse võiks muule rahvale eeskujuks tuua.