Kevad on käes. Loomad kipuvad tuppa.

KEvad on käes. Unised karud müttavad lume alt välja sulanuna nööda linna. Kaks sellist leidsid, et oleks tore teha pesa minu maja tagumisse trepikotta.

Paraku ei saja seal aga mitte lund, niisiis kohalik elanik nad õndsas unehõlmas magamas leidiski.

Seekord jäi Aivaril ja Arvol värske vesi kaela saamata, kuna mu ühes ämbris on kartulid ja teise on keegi ämbrivaras pätsu pannud. Kuid kättemaks ei hävine ja küll ma su, ämbrivaras, veel kätte saan ja siis näitan, kuhukohta annab ühele ämbrivargale ämbriga lüüa.

Niisiis Aivar ajab ennast tagakäppadele nagu üks hästipaistetanud isakaru ja möriseb midagi. Saadan ta viisakalt uksest välja. Arvo järgneb talle samuti kahel jalal kakerdades ja uniselt seinu kriipides. Annan neile pihku kahe peale ühe pornoajakirja ja kondoomi. Kondoom ulatatakse põlglikult ilmel tagasi, nemad sellist asja ei kasutavat, “Maaja” aga kaob kuhugile karukasuka sügavustesse.

Kahekesi kakerdavad nad teadmatus suunas uut urgu otsima.

Kuid nende otsingud ei kestnud pikalt. Umbes tunni pärast tuleb uus teade – karud trepikojas tagasi ja ei saa mitte aru, et see pole õige koht talveune nautimiseks. Seekord on kisa juba rohkem. Nimelt ärkavad talveunest ka kõik emakarud, väljuvad oma koobastes ja röögivad kahe parmaatsiatööstuse saavutuse peale.

Karupaar ei saa mitte millestki aru, viimaks hakkavad nad siiski kohale jõudnud isakaru, kes neist mitte vähem etanooli mõju all ei ole, käpahoopide mõju all õiges suunas liikuma.

Peale pikka mörinat on nad isegi suutelised majast välja liikuma. Aga mitte kauaks, jäävad sinnasamma ukse kõrvale vaikselt passima, ja uksest tagasi tuppa kippuma. Sestap hoian lihtsalt ust kinni. Ennast karuks jäänud inimene on suhteliselt jõuetu ja ei jõua ust lahti tõmmata. Vahepeal tuppa tulevate majaelanikega on märksa rohkem probleeme.

Aga karu on nutikas metsaelajas. Nimelt otsustavad kaks parmaati et veeretavad oma rummivaati ümber maja ringi. Mõeldud tehtud. Aga kahjuks olen ma ikkagi kiirem ja ootan neid juba teise ukse ees ees. Jällegi kostub arusaamatut mörinat segamini arusaadava mölinaga: “”Miks me sisse ei lähe,” “sul tuleb peast verd,” “me olime ju sees,” “miks me praegu sees ei ole,” “meid visati vist välja.”

Karud on visad, aga ega mina ka järgi ei anna. Vahepeal tuleb nümfomaan Riina teisik nümfodiiler Kirveriina oma klientidega, aga parmud ei lase ennast sellest häirida.

Lähevad aga tiiruga ümber maja tagumise ukse juurde tagasi ja siis kostub tagumist ja ohtrat tagumikku saatmist. Perses olen ma oma pika elu jooksul korduvalt käinud, nii et see enam pinget ei paku.

Umbes pärast kuuendat tiiru ja tunnist rüselemist karud taanduvad, leiavad, et siit august mesipuu juurde ei saa ja liiguvad väidetavalt 4 liini bussi peale.

Ei tea küll, kuhu nad sellega sõita kavatsevad, see liin kahjuks linnalähedasse metsa ei kulge.

Aga igatahes õhtul valitseb majas karurahu.

Öösel leian kasiinost tulles veel pooliku Gini ka.