Kolgin 5. rõdul külmkappi. Mitte selle tõttu, et see tühi oleks, vaid on vaja. Kolgin nagu Kalevipoeg siili.
Serviti löömine ei aita. Ikka lapiti.
Selguvad juba esimsesed edusammud. Külmkapp sisiseb nagu valge hiir ja pritsib välja mürki.
Kuid oh, õnnetust, kolkimise peale ilmub välja purjus vanadaam. Tema järel teine, kaine ja pisut noorem naine.
Purjus naine kõigub ja tuterdab. Ja muliseb. Leides et see on Ilmne ülekohus lasta mul üksi tööd teha.
Ta kallistab külmkappi lootusest, et külmkapi kinnihoidmine aitab mul teda tabada. Üldiselt on väga ebamugav külmkappi kinni hoida, kui keegi seda vasaraga taob. Ja mingist katkisest torust freooni vastu vahtimist purskab. Ta laseb külmkapil endale varbale kukkuda. Niipalju siis keskkonnahoiust.
Seejärel hakkab naisjoodik lammutama vana ja vanaajast roostes kardinapuud, nii et see talle totaalselt juustesse kinni jääb. Mille peale ta lausub midagi, mis sobiks iseaalselt “Sõpruse Puiestee” repertuaari, aga ei sobi ka, sest Sõpruse Puiestee tekstides ei esine roppusi.
Pooled oma kasinatest karvadest kadinapuule ohverdanud, toob ta mulle pitsi viina. Selle muidugi kuhilaga täis valades, nii et ka külmkappide jumal ohverdusena oma osa kätte saab.
Rüüpan viina ära ja kuna minu peopesad on tänamatult sitased, söön kõrvale paar krõbuskit hobuse kombel, otse pihust, nagu anti.
Viimaks saan külmkapi nii puruks kui vaja ja lohistan osad sinna kuhu vaja. Vase jäan endale. Vanamutt aga kehastub ümber pruunkaruks, kattes ennast tekiga.
Ja jääb rõdule tugitooli magama. Poole tunni pärast on ta aga rõdult kadunukeste killas, nii et saab kse rahus sulgeda. Tast jääb maha vaid ebamäärase päritoluga loik.
