Üks aastatagune mälestus.
Sõidame maale. Kaugele maale. Väljas sama külm kui pregu, st, külm ei ole, libe on.
Kuskil Tartu ja Valga vahel on pahad inimesed silla katki teinud, eesmärgiga seda remontida. Sellest sillast üle sõitma õnneks ei pea. Õnneks keerame Tsirguliinast ära.
Kuskil Laatre kandis helistame. On ju niimoodi kokku lepitud. Tüüp lubab poole tunni pärast Lüllemäel olla koos arvutiga, mis sai osta.ee -st interneti teel ostetud.
Kulgeme edasi, Lõuna – Eesti on ikka üks kuradima ilus kant isegi talvel.
Viimaks oleme päral. Pargime auto postkontori ette ja ootame.Ootame kaua.
Viimaks ta tuleb. Selline tavaline noor mees. Vanust nii 25.-, ega rohkem ta eest ei pakuks küll. Riides…ütleks et vaeselt. Riided, mida saab osta kuskilt avaturu pealt on vaesuse sümbol. Rumalusest tingitud vaesuse.
Räägib, et käib välismaal tööl, huvitav, kas Läti – Valkas?
Ja et arvuti on aus ja ehe. Jäi lihtsalt seisma, kui tööle läks ja et nüüd pole enam vaja.
Soovile, et arvuti kasvõi korraks käivitada, ei paista lahendust. Korraks on idee käia ja kiusata kohalikku postkontorit. Teadagi, maainimesed on üldiselt vastutulelikud, seni kuni sa just neile oma sõrmi selleks mitteettenähtud kohta ei topi (linnainimesed on selles suhtes märksa leplikumad.)
Samas kohtan kolmandat korda elus petise pilku. Kaks varasemat korda, nojah, ka need on seda väärt, et neist kirjutada, aga kunagi hiljem, eks. Ikkagi olen noor ja naiivne.
Tüüp oma tonna kätte.
Ja lahkub rahuldatuna. Ilmselt ei ela ta Lüllemäel. Poole tunni tee kaugusel Lüllemäest võib isegi Valga olla, kui inimesel rattad all. Ja sellel inimesel need all siiski olid, sest kohtamisele tuli ta oma turukampsuni väel.
Õhtul kodus arvuti ei käivitu. Mis siis, et üritan, ei käi – vittu.
Kutsun kohale arvutiarsti. See näpib siit ja lapib sealt ja vangutab ka käsi. Kõvaketas on ilmselt perses ja emaplaat on ilmselt putsis, nii ta väidab. Ehkki visuaalselt tunduvad nad kül pelgalt arvutikasti sees olevat.
Lõpuks kuskil suve hakul müün selle mittetöötava arvuti mittetöötava arvuti näol uuesti osta.ee -s maha. Saan 160 krooni, mis oleks ehk heal juhul bensiinikompensatsioon.
Petis aga liigub edasi rahulikult vabas looduses.
Nime edastada ei tea, sest ilmselt pole seda olemaski. Nümfomaan Riina nimetab ka ennast Riinaks, ehkki tal on passis hoopis teine nimi.
Välimus on selline tavaline. Selline hall kuju, kele molu tõesti mitte tunnikski ajaks meelde ei jää.
Ehk istub juba kinni. Kellegi suusad on kindlasti minu omadest kiiremad.
Vat selline lugu oli, mis nüüd öösel meelde tuli.
