Sel ajal kui väljas möllab torm ja “korralikud” inimesed põõnavad kodus abikaasa kaisus, kui on, läheb geopeitur metsa aardeid otsima. Trotsides lumetuisku ja pimedust. Külma õnneks trotsima ei pea, lumesadu välistab külma ilma, saab rahus otsida.
Ja nõnda siis leiadki aarde, mida oled otsinud kolme aasta jooksul, pea esimese liigutuse peale. Selge, lund ei ole veel nii piisavalt et midagi mu iharate pilkude eest lõplikult varjata ja enam pole jalus ka need rohelised. Need, kes on nii rohelised, et seisavad igalpool ees. Kui tahad minna näiteks metsa alla, siis on sul ees rohelised ja takistavad sind, klammerdudes jalgade külge, määrides riideid ja tehes olemist niiskemaks.
Mõned rohelised, kes on väga suured, need lähevad järjest tugevamaks ja muutuvad pruuniks. Nendega võitlemiseks on vaja erivarustust. Kuid suurtel rohelistel, kes on juba pruunid, pole enamasti nii väikeste loomadega, nagu inimesed asja. Kui nad just mahavõtmise käigus mõnele ettevaatamatule puulangetajale pähe ei potsata.
Aga väikesed rohelised surevad sügisel. Nad mattuvad suure valge alla ja neist jääb järgi vaid hädine pruun.Mis talla all laguneb tolmuks ja suudab vaid heal juhul riideid määida.
Suured pruunid vaatavad vaikselt pealt ja vaid vahetevahel puistavad karistuseks väikeste roheliste tallajatele krae vahele lund.
