Ei mängi geopeitust. Ei joo viina. Ei töllerda linna peal inimestega tüli otsida.
Riided on ikka räpased. Ja paha on ikka olla. Kuskilt on nohu kallale tulnud.
Tunne on selline, et oleks pidanud eelmisel aastal hakkama punkrit ehitama. Mite sellist puitlattidest kokkulöödut, nagu metsavendadel, vaid ikka korralikku, mastaapset. Nagu Saddam Husseinil:
või Adolf Hitleril:
Ja koliks nüüd siis terveks 2008 aastaks maa alla elama. Tagasi tuleks alles siis kuni 2009 alguskellad löövad. Või siis poeks veel korruse võrra sügavamale ja ei tuleks enam iialgi välja. Nagu Guglunk koobastes, toituks toorest kalast ja laseks oma silmadel pimedusega harjuda. Võtaks kaasa sellise artefakti nagu iialgi tühjaks saava Liina Viitri ja rüüpaks seda vaikselt omaette.
Sest pidevad teated millegi purunemisest, untsuminekust, käkkikäimisest, ärajäämisest, alla vandumisest, mitte ülesleidmisest, ära väsimisest, mööda rääkimisest, liiga kauaks magama jäämisest, sellest on juba siiber. Ja mitte see siiber, mida pannakse vaegkusijate juurde vaid see siiber, mis suleb punkriluugi.
