Kõndis üks seltsimees hilisel ajal Pizzapoes ringi. Süüa tahtis tema osta pärast pingutavat tööööpäeva.
Ostab siis üht koma teist, mõtleb makstagi, kui kassasabas laekub kõrvale härrasmees.
Selline dressides tossudes. Ja muudkui kohe plõksima. Et juuksed pole nii ja särk seljas pole just kellegi Armani oma. Igatahes leidis sada viga, et meie kangelane nuga taha meelitada ja talle ketukat anda.
Aga karvikud pole tavaliselt suu peale kukkunud. Nii seegi. Ta küsis lihtsalt ossi käest: “Kas sa oled lõvikonservi söönud?”
Selle peale rullnokk vaikis. Tema ajudesse ei jõudnus mõte, et jah, lõvikonservi on vaid vähesed söönud. Ja puges jahmunud putukana teiste omasuguste vahele tagasi.
Lõvikonserv on tal senimaani söömata.
