Pean üles tunnistama, et olen viimasel ajal suhteliselt vähe aega oma koduuniversumis veetnud. Nüüd siis tuleb välja, et mu majas on saanud tänu minu tähelepanematusele peavarju inimkonna kõige õelamatest vaenlastest kõige õelam, peaaegu sama õel, kui lausa võiks öelda, et noku, see inimkonna vaenlane number üks läbi kõigi aegade.
Kuid kuna nokud on levinud läbi kõigi aegade, ja ilmselt me ei vabane neist ka mitte kuidagi tulevikus, ükskõik, kui mitmekülgselt me ei pingutaks, on blogijad siiski hiljutine nähtus ja alles viimastel aastatel tõusnud inimkonna vaenlaste edetabeli teisele kohale. Kolmandale kohale jääb endiselt vananemine ja neljandale kell. Viiendal on mobiiltelefon ja edasi võite ise ükskõik mida edetabelisse positsioneerida.
Niisiis, tuleb välja, et mu majas on elanud blogija. Ja pärast mitmekuulist piinlemist on ta siiski suutnud tulla iseseisvalt järeldusele, et parem on lahkuda. Sest nüüd on mu universumi kohalik reaalsus programmeeritud niimoodi, et kui universumisse siseneb isik, kes omab korralikkusegeeni või veel hullem, levitab neid seemneid veel verbaalsel või manuaalsel teel edasi, siis muudab vastav pogramm toasooja tema jaoks külmaks veeks, kraanivee odekolonniks, tualetipoti mölisevaks draakoniks ja ukse taga helistava sõbra Jehoova tunnistajaks. Ka muutub tuba, milles esteetilisuspisikut omav inimene viibib iga päevaga järjest pisemaks ja toa üür järjest suuremaks. Juhul, kui keegi üritab toa suurust mõõta, siis traditsioonilised mõõtevahendid – sirkel ja kellu näitavad, et tuba on ikka sama suur. Kuid ebatraditsiooniline mõõtevahend – omaenese mõistus ütleb, et tuppa ei mahu isegi hari.
Ja blogija lahkus, jättes enesest maha järjekordse suure räpahunniku, kuid kõik tarbimisväärtust omavad esemed toppis ta loomulikult universumi prügikasti. Kus need loomulikult purunesid ja moondusid banaanikooteks ja jogurtipakkideks. Sest millestki muust ikkagi üks blogija toituma peaks.
Järgmisel blogijal, kes salakavalalt üle läve tükib, enam nii hästi ei lähe. Valan talle juba ette kokteili valmis. Selle kokteili, mille valmistamises ikka isand Molotovi süüdistati.
AHAHAHAHAHAA, et Sa siiski said lõpuks teada
Ma ootasin juba tükk aega huviga, et millal see pauk ära käib
L@SSIE: Ära muretse, ka sinu jaoks on kokteil valmis.
Ooo, väikesed põlevad joogid – Sa oled nii hoolitsev! Peab lihtsalt vaatama, et õlle vahele neid võtma ei satuks
L@SSIE: Ma võtan õlut tavaliselt nende peale…
Jah, kolisin ära. Aga ära valeta, selle toa lakkusin isiklikult üle ja puhtamaks, kui see enne minu sissekolimist oli.
Tervitused lillapäiselt koridoriskondajalt.
L@SSIE: Õnneks või kahjuks ei pannud tähele. Muidu oleks ka kuja pilguga vaadanud.
Selle peale kuulutan võidukalt (kuna olen purjus) et hahaa, sa oled mind näinud küll, vaatasid veel pika pilguga.
Aga ära muretse, ma ei kolinud kaugele. Üritan teid uuest kohast oma bioväljaga mõjutada, et kõik saaks korraga Universumis kaineks. Näiteks.
L@SSIE: Kui me kõik kaineks saame, siis järgneb sellele automaatne valitsusevahetus ja sul tuleb märksa kaugemale kolida…
Pfft. I am not afraid of your soberness! I laugh at it with loud voice.
Mwahahahaaa.
L@SSIE: Räägi inimese keeles….
Tegelikult minu must huumor ongi väga, väga must.
Ma ei ole inimene, ei saa.
Ja must huumor on väga tore asi.
L@SSIE: Huumoririkkad mullad…