Seltsimees Kristjan In Tallinn pakkus välja idee, et ma kirjutaks oma viiest hädast.
Nojah, igapäevased permanentsed hädad jätame kõrvale. Pissimiseks sobib kas aroomiteraapia kamber, kus ka käijad jalutuks saavad või siis suvaline puu. Kakil käiakse minu universumis avalikus, läbikäidavas koridoris. Need hädad on rahuldatavad.
Minu hädad oleks:
1. Praalimine. Aga mul ei ole tõesti millestki rääkida, kui koos on seltskond, kelle ainsaks jututeemaks on ostetud luksusesemed, tited, koerad või
kauged maad.
2. Laiskus. Ideid ju on, kui teostada keegi viitsiks oleks ülikõva. Seni pean lihtsalt loodust reostama oma kohaloluga.
3. Ma ei oska inimesi valida. Iga kuradi viimane jobu võib mu juures tundide kaupa peesitada ja bussi oodata. Paraku pole veel oma toas ühtegi bussi näinud.
4.Miski pärast tunnen ma ennast paremini ebaesteetilises keskkonnas. Kui satun kuhugi ilusate inimestega üleküllastatud kohta, siis muudan selle peatselt endasarnaseks.
5. Ei üritagi kellegile tõestada, et ma olen normaalne. Irvitan nende üle, kes mind järgida püüavad.
Las siis keegi lugejatest paljastab ka ennast. Soovitav onseda teha esimeselavalikul tänavanurgal. Või külma ilma korral küberreaalsuses.
