Liis Lass, kes lubab jääda järgmisel aastal invaliidiks

Esimene Hiiumaine hommikune uudis räägib Liis Lassist, kes lubab järgmisel aastal enam mitte palgatööl käia ja väljas käia vaid ilusailmaga.

Pean tunnistama, et tunnen ka mõnda sellist inimest, kes palgatööl ei käi ja välja tulevad vaid ilusa ilmaga. Näiteks 9. korruse Andu. Või Margus vastasmajast.

Neil kõigil on üks väike ühine omadus.Neil on kuskil hall raamatuke, mis teatab, et on tegemist Eesti  Vabariigi poolt invaliidilitsensi saanud isikutega.

Pole ime, et ka Liis Lass soovib invaliidiks saada. See on täiesti võimalik, kui ta oma jalad saekaatrile kingib. Või piisavalt Tallinn – Tartu lehmarajal liikleb.

Aga keskpäeval läheb panemiseks. Jõhkraks panemiseks.  Kõigepealt paneme palju asju suurele ja uhiuuele Mersu träkile. Seejärel kulgeme Kassari. Vahepeal on Orjakuristis passinud mendid oma pillid kotti pannud ja Saaremaale õlletoobrile õlle kangust testima läinud. Aga kohalike omavahel telefonitsi vahetatav info peletab mõned mehed koju istuma ja alkomeetri järgi appi hüüdma.

Kassari Kiigeväljakul käib kõva panemine. Lava on juba valmis pandud. Meie paneme paika pisemad asjad. Väikesed ja valged. Ühe suure ja triibulise.  Ning hulga väikseid ja vaikseid.

Kella kuueks on panemine valmis.

Kusagilt ilmub Raica, kes on kogu tee Käinast jala tulnud. Ja arvab, et tegemist on perepeoga. Kui nüüd mõelda, et kõik maailma Hiinlased on  üks suur pere, siis kõik Hiidlased on kohe kindlasti suur pere.

Esiteks esitavad oma oskusi töötubade kangelased. Jaak Johanson räägib enda raskest ja karskest teekonnast Hiiumaale.Viimaks isegi laulab. Midagi.

Vahur -Paul räägib oma kipsis käest. Kui  kunagi olla kirjutatud valmis kantaat kirjutusmasinale,  siis üks kipskäsi vajab lausa ooperit ja üks kipspea – see suudab esitada pidevalt muusikat, ilma ühtegi nooti võtmata.

Kontserdi lõpetavad Kihnu poisid. Nende loomingu kohta võib öelda – folkmuusika on tunduvalt ühepalgelisem, kui te seda Viljandi pärimusmuusikafestivalil kohtate.

Põgeneme tantsivate paksude perekonnaemmede vahelt Kabelisse maanteele. Selgub paar tõsiasja:  Ei tasu pisut purjakil olles kadakate vahele perseldama istuda. Sipelgad on kohe jaol.

Ja seda, et Kassaris elavad aktiivsed antifolkarid, kes seekord korjasid maantee kõrvalt väikesi  kivikesi, et moodustada nendest suvalisele metsateele juhatavat noolt ja kirja Hiiu Folk. Mis siis, et nende ponnistused nurjas esimene täiel kiirusel kihutav auto.

Kassari Kabelis toimus autorilaulude õhtu. Ja see oli täitsa kuulatav üritus. Kui laulu esitab ikka selle autor, siis tuleb see täiest südamest. Ja rahvamassi rahuldamiseks tõsteti kabelil eest aknad, et ka õuesolijad häält ja  seesolijad õhku saaksid.

Muidugi, osad inimesed tundsid ennast kalmistul täiesti vabalt.Mingi keskealine ja keskaruline naisterahvas oli ennast suisa haua peale külitama keeranud.

Õhtu  lõpetas püstkojas tegutsev trummiring. Ja lõkke ümber tegutsev viinasõprade vennaskond. Millede liikmed omavahel täitsa edukalt vaheldusid.