Jalutasime terve tänase õhtupooliku Hundi koer Rommiga mööda minu kuulsusrikka kodulinna kalmistupiirkondi. Eile oli mul olnud hea õhtu Zavoodi läheduses. Vestlesin inimestega peatselt saabuvast Hiiu Folgist ja Purupurjus Kiisumõmm tõi pidevalt õlut. Selle tagajärjel oli mul püha seisund, ehk pohmakas.
Ja ühe mu maja elanikuga juhtus niimoodi, et ta kaotas kuhugile ära oma jalgratta ja nüüd tuleb tal seda kaua kaua taga otsida.See seisab kusagil lukustatuna, aga tüüp ei mäleta, kuhu ta selle pani. Armas.
Jalutamine on parim pohmelliravi. Ja tegelikult oli meil eesmärk ka. Et kutsuda teisi inimesi, keda võib nimetada kas Geopihkuriteks (Sest GPS – seadet hoiavad Geopeiturid otsimise ajal pihus) jalutama mööda meiele pakutavat viimast parklat.
Seda, kuidas asi välja nägema hakkab mina juba tean, aga teile mitte ei ütle. Sest minge ja otsige ise.
Aga Tartu kalmistutel on ikka väega ilusaid asju. Vanasti ikka osati. Ja kõik kohad ei ole sugugi üheülbalised nimi – plaat – kuupäevad, vaid vaeva on nähtud rohkem kui raha eest.
Huvitavamad hauad on inimestel, kes lahkusid elust noores eas, kas siis mingi õnnetuse, sõja või lolli juhuse tagajärjel.
Vanim Raadi kalmistul olev kinnisasi kannab daatumit 1640. Tegemist on kullaseppade ameti matmispaigaga. Haudu pole küll enam alles ja aia keskele on suur põlispuu ennast kasvatanud.
Noorim surnu, kelle haua me leidsime, oli surres vaid 13 päevane. Vanim 93 aastane vanadaam, kes lahkus elust oma sünnipäeval.
Raadi kalmistul on ka mitmete grupisurnute haudu. Kõige omapärasem on 1968 aastal ilmselt Tartu lennuväljal käkkikäinud kahe lennuki meeskonnad. Korraga 8 meest manalas. Aga mis Nõukogude armeele kaks lennukit ja kaheksa meest… nuusata.
1897 aastal toimunus raudteeõnnetus sõjaväelaste rongiga. Mille tagajärjel ka trobikond tsaaririigi soldateid külmkambrisse tuli paigutada.
Raadi kalmistu haudu uurides võib mainida, et kõige kindlam meetod surra noorena on olla mees ja sõjaväelane. Igasugu kolonele, leitnante ja kolonelleitnante on suisa kuhilas. Ja nende surmaaastate kohaselt võib arvata, et mitte alati ei olnud nende surma põhjuseks rahvastevaheline sõjamäng.
Teine sort huvitavaid hauatähiseid on tekitatud siis, kui õrnas eas on lahkunud rikka suguvõsa ainukene järeltulija. Ühele 1999 a. surnud tüterlapsele on tehtud kogunisti elusuuruses istuv kuju. Pimedas koljaid võib ta kenakesti hirmutada. Mõni viinane vend on kindlasti üritanud pimedas temaga kontakteeruda. Aga jah, paraku on tegemist pelgalt kujuga. Kes küll kõigi soovide täitumise ööl elavaks inimeseks muutub ja oma vanematele külla läheb.
Siiski peab mainima, et huvitavamad hauatähised on valmistatud üleeelmisel sajandil. Sel ajal oli inimestel aega raisata aega juba ajast väljunud inimeste mälestamiseks.
Praegused hauakivid on massikaup. Nagu inimesedki. Kui sa tunned neist ühte, siis oled sa näinud neid kõiki.
Mina ise soovin endale hauatähiseks rõngasristi. Sellist nagu Vormsi saarel neid hulgaliselt kalmistul veel olemas on. Ma usun, et mõni minu kunstikooli kiviosakonna lõpetanud sõpradest on selle valmistamiseks suuteline.
Rõngasriste leidub mujalgi küllaldaselt, Põhja-Eestis näiteks.
L@SSIE: Tartu kandis ma küll ei tea.Palamuse surnuaial vist on. Ja Pärnus kandis vist Sitta Koti Matsi haud.Tüüp, kes hobusesitta maast korjas ja pärast katku rikkaks sai.Rõngasriste pandi ikka peremeeste haudadele. Talusulased nendeni ei küündinud.
Niih. Või sina tahad rõngasristi. Aga mina tahan eripäraseid matuseid või eripärast surma. Kõike seda nimetan ma surmatralliks.
Üks variant on see, et ma lendan elusast peast kuskilt väga kõrgelt alla, all on teivas, lendan mina teiba-asse ja siis läheb lipp minu initsiaalidega püsti. Aga ainult initsiaalidega või siis “AEh!” See oleks vahva. Ja eriti vahva oleks see, kui ma oleks maetud kirikusse põrandalaudade alla ning ühel päeval tuleks mõni kaunis noorpaar sinna abielluma. Ja just siis kui on suudlemise koht, lendab minu poolmädand laip nende kahe vahelt ülesse, taeva poole ja ühtlasi ka keskmisest vitraaZaknast välja.
L@SSIE: Tegelikkus põletatakse sind ära ja maetakse kolumbaariumisse. Aga siis ühel ööl varastan ma su urni ära ja me joome su koos õllega ära.
Ära-ära-ära.
Aga ma poleks ka siis väga kurb. Mul oleks au minna ühe asjaliku jörri kõhtu mõneks ajaks, kuigi jah…ma ju ei tea, kellega sa jood (kellegagi ju jagad mind ometi). Kui selleks on Albert, siis on mul taaskord au.
Oleme rääkinud?
L@SSIE: Et inimene hakkab ise ennast alkoholiks pidama…sellest saaks päis hea muinasjutu…tütarlaps, kes pidas ennast alkoholiks…
Kullamaa kirikuaias on ratasrist kirjaga
Sitta
Kodt
Matis
L@SSIE: See on esimene teadaolev kindlalt eestlase hauatähis. Matis või siis Mats, oli üks talumees, kes korjas teede pealt hobusesitta ja sai rikkaks, kuna kasutas seda väetisena.Kahjuks ise.heh, isegi sõitsin eile kullamaa vallast läbi, aga seal ei käinud, aga…12. veebr on isegi ehk…idee seda parandada.