Vaimurüpest vandenõu 1/1

Nüüd alustan kunagi õndsalt 98. alustatud nn. Punkromaani presenteerimist.”Vaimurüpest vandenõu” sai kirjutatud sellise tegelasega kahasse, nagu Pöörane Hirv. Pöörane Hirv on küll meie seast lahkunud, ja rändab suure eestimaa universumi vahel ringi, aga vahetevahel juhtub, et ta käib mul ikka külas…

I
Need müürid olid siin seisnud juba sadu aastaid, kohati rohkemgi. Kevadeti varises lumesulamisveega küll päris suur hulk kive alla, kuid siiski on alust arvata, et neid iidseid varemeid jagub siia ilma kõiki varemesõpru rõõmustama veel paariks, kui isegi mitte paariks sajaks aastaks. Ja juhul, kui ei jätkugi, siis savi sellega, sest arvatavasti ei ela me kuidagi paarisaja aasta vanuseks.
Veidi optimistlikumalt suhtusid elusse müüride vahel vaid tuvid, kellest nii mõnedki olid siin munast välja haudutud- tõsi küll, esines ka vahest nurisünnitisi.
Erinevalt tuvidest polnud inimesed neid müüre ega müüride vahelist haljasala sigimise eesmärgil kasutanud, vähemalt mitte viimase viiesaja kaheksakümne kahe aasta jooksul.
Teadlik inimene saab muidugi juba aru, millisest kohast ja millistest müüridest jutt on. Aga kes ei tea…see lugegu edasi…

Kas oli see nüüd hommik või hoopis varahommik, kui paar inimest olid enestele müüride vahele varjulise istumispaiga leidnud. Igatahes päike juba sillerdas ja muidu oli ka juba üsna päiksepaisteline ilm. Neid inimhingi oli täpsemalt öeldes ainult kaks, üks neist oli tütarlaps ja teine oli…ka tütarlaps. Nad olid mõlemad kuulumas ikka, mille kohta tavamõtlemisega spetsialistid ütlevad- hilispubekad. Käisid veel isegi põhikoolis…
Kuid ei kool ega kõik muu ülejäänud ühiskond ei häirinud neid kahte sellepärast, et nad ise häirisid iseennast.
Neiud istusid vaikselt teineteise kõrval murul, mõlemil käekotist väljatolknemas väljalülitatud mobiiltelefon. Juba oma pool tundi oli nende tähelepanu paelunud üks veider pudel. Küll kahjuks tühi, aga huvi pakkus see siiski. Kumbki ei suutnud pudeli sildi pealt välja lugeda ühe siinsel maal liigagi levinud suurrahva keelset tootenimetust. (Tegelikult tegidki nad just praegu poppi just sellesama keele tunnist, mis oleks pidanud toimuma ühe tuntud Eesti rahvusliku luuletaja nime kandvas gümnaasiumis). Lõhna järgi võis seda pudelit täitnud sisu pidada lõhnaveeks, mida mehed kasutavad peale habeme ajamist. Tõe jälilejõudmata viskasid nad lõpuks selle pudeli siiski minema, pidades seda mõne ilueedi päranduseks, kes siin varjulises istumispaigas leidis olevat sobiliku koha enese lõhnastamiseks. Miks? Eks ikka selleks et vist hästi hurmav ja intelligentne näida ja säilitada oma töökoht mõnes selle linna ettevõttes kus töö põhimõte seisneski…selline haisev ja lakutud väljanägemises ja inimestele sellise kraami müümises, mida nad tegelikult ealeski ei vaja.
“No teeks õige midagi” lausus pikem neiu tülpinud näoga. Vaadates oma kaaslannale otsa nagu oleks see Bill Clinton, kes armastab ikka toredaid ettevõtmisi teha…olgu see või mõni lahe sõda või mõni muu priske tükk.
Sõbranna aga näris ennastunustavalt küüsi (tema lemmiktegevus) ja ühmas veel rohkem tülpinud häälega: “Ja mida siis.” Ta oli natuke lühem, kuid selle eest tublisti priskem ja pikemate juustega. Eile oleks nad nagu midagi teinud (kaks paari sukkpükse kaubahallist varastanud ja Märteni veini ära joonud) ja sellepärast see praegune vaikelu nii igav tunduski. Tegelikult oli neil igav olla juba sündimisest saadik. Igavus on inimlik. Ahvid ei tunne igavust- neil on alati midagist teha, olgu see kasvõi sõbra silmast pinnu otsimine. Niisiis kujutasid neiud enestest üliinimesi, mis peamiselt avaldus nende pidevas virisemises kõige kallal, kes või mis ette jäi ja kes või mis midagi tegi või tegemata jättis. Aga eks te ole ka ise selliseid olevusi näinud – enamasti kannavad nad blonde juukseid, istuvad sageli pesemata aknalaudadele ja vahest satub just neile sai, mille sisse huligaanist pagaripoiss on viiesendise peitnud. Niisiis kandsid ka need naturaalselt sündinud beibarid kõigist blondiinianekdootidest hoolimata auga oma rasvasid ja hetkel pesemata kollaseid salkusid, olles õnnelikud, et neil üldse juuksed peas on.
Tüdrukud, ah mis tüdrukud, juba päris vanad naised kohe, süütasid sünkroonselt sigaretid ja vaatasid põlastusega müüride vahel edasi-tagasi siblivaid ja vahetevahel oma väljaheiteid poetavaid tuvisid. Ei tea kas täpse tabamuse või mõne muu inspireeriva allika tõttu hüüdis pikem plika: “Mina sooviksin näha kõiksuse mutionu ilma püksteta!” Muidugi unustas ta märkida, kas see mutionu pidi olema ilma oma püksteta või võis ta kanda miniseelikut, noh umbes sellist, mis tema jalgu…ei katnud. See ütlus iseenesest oli aga tema kohta väga tark ja ennustav. Sest peaaegu kohe, noh umbes pärast kolme kõrspeenikese beibarisuitsu ärasuitsetamiseks kuluvat ajavahemikku kostis müüride vahelt lällutavat häält, mis võis tõesti kuuluda ühtaegu nii kõiksuse mutionule kui ka maavalla viimasele jõuluvanale. Lällutav hääl vaikis, kui oli kuulda kivide kriginat, millegi raske ja pehme kukkumist, kukkumist, kukkumist. Nagu visatuna veeres käkaskaela esile rebenenudpükstega kaltsaklik tüüp, keda kogu selle linna avalikkus seostas küll hoopis ühe teise tunduvalt väiksema ja lõuna pool asuva linnaga, kuid mitte kõiksusega, rääkimata veel hoopis mutionust.
“Püha Peetrus, pidu, purse ja pambud! Appi, jälk peletis! Polits-litsei!” Karjatasid mõlemad blondiinid püsti karates ja karjatas ka ootamatult väljaheite väljaheitmise pealt tukastuse ohvriks langenu üheaegselt. Kaltsakas hakkas oma pükse uuesti üles tirima, ise arvates, et teda on tabanud Mihkel Jaagu poja või mõne teise kurja kommionu külastus.
Kui te aga arvate, et see kaltsudes hädine kuju on mingi liputaja või vähemalt mingi tavaline valvepervert, siis olete te siinkohal eksinud. See mees (vähemalt ise ta pidas ennast meheks) oli Elva linna joomarpunkareid Elva-Tõnn.
Neiud lasid jalga. Tõnn aga vaatas oma uniste silmadega minemaplagavaile näkkidele järele ja ei saanud millestki järjekordselt aru. Viimane moment, mida ta mäletas, oli see, et siin toomikiriku varemeis põles lõke ja selle ümber viibisid mõned viinad, üks rumm, kitarr, Pöörane Hirv, Püta, Sass ja Lassie.