Järjekordne poliitiliselt ebakorrektne postitus.
Hommikul ärgates ma tunnen seda kuidagi vaikselt. Sellist imalat haisu. Mitte peldik, aga midagi magusamat.
Kuna päiksepikseline argipäev on algamas, siis teen pigem tööd, kui otsin kuskilt järjekordselt kurjade külastajate poolt maha jäetud kassi.
Pärastlõunaks on hais tugevnenud. Kuna aga isegi poolteist tundi tööd on minu jaoks palju, keeran siiski oma püha ja häirimatut lõunauinakut magama.
Ärkan kell pool kaheksa. Hais on väljakannatamatu. Tuhlan läbi kõikvõimalikud peidupaigad, kuhu kellegi vorst, või jäätis võid ununeda. Kuid, mida pole, seda pole. Hais aga jääb saladuslikuks.
Evakueerun kodust, esialgu poodi.
Tundub, et hais tuleb minuga kaasa. Hullem kui maailmalõpp.
Vastutulev rahvarõivastes neiu komistab haisu kuuldes Senffi treppide peal ja murrab jalaluu.
Puu otsas järjekordseid valimisi ootav orav kasvatab kibekähku endale selga mustad suled ja lendab varesena minema.
Mina aga jõuan õnnelikult poodi, võtan taskust rahakoti. Ja kes ütles, et raha ei haise.
Liiga kaukas seisma jäänud sendid olid hapuks läinud. Sellest hoolimata võtsid vaprad Comarketi töötajad oma eluga riskides need vastu ja kõrvaldasid käibest….
