Ja elasid koos sõbralikult ühes katlamajas mees ja naine. Ehk eite – taati, kui viisakamalt öelda.
Elasid, kütsid katelt, kohe põrgukuumaks kütsid. Võtsid vahepeal ikka viinuskit kah, vahest käis külalisigi. Siis lükati suuremad söed nurkadesse kukku. Istuti ümber tagurpidi keeratud õllekasti ja jõminat jätkus terveks ööks.
Ükskord tulnud neile külla mees. Mitte tavaline mees, vaid lausa kinnimajas käinud mees. Panid siis retsikese õllekasti taha istuma nagu vana sõbra. Andsid viinagi juua.
Rets tahtis viina juua küll. Lausa mitu pudelit tahtis juua. Jõigi kogu viina ära.
Selle aja peale siis jäid kõik vembuveest purjakile.
Mees leidis, et oleks nüüd oma naisega seda teha, mida mehed ikka vahest naisega koos teevad.
Tegidki retsikesele aseme nurka. Kiiresti tegid, vahepeal unele vajuv rets kiirelt nurka söehunnikule pikali. Suur süsi padjaks, tema enda kuub tekiks. Lina nagu polnudki.
Ise läksid katla alla ja hakkkasid pihta.
Aga rets oli varmalt oma siidisest sängikesest söehunnikus püsti.
Tema tahtis oma osa. Huvitaval kombel saigi.
Kellel aga see asi üldse ei meeldinud, oli siis see kohalik taat. Taadil viha taevani.
Ei mõelnud pikalt järele, peksis mõlemad ahjuroobiga koolnute riiki. Ainult kehad jättis maha vedelema.
Kui veidi kainemalt vaatad, tärkas tas teaduslik huvi.
Kõndis katlamajast välja koolitamismaja juurde. Keeras välja korgid koridorist teiseks korgid välja saalist, korgid välja klassist kolmandaksi.
Tuli vastu mitte kedagi. Asja ei näinud pealt mittemidagi.
Läks siis ilusti tagasi oma katlamaja, taskud korkidest pungil, endal õnnis naeratus näol.
Hakkas siis taadikene korki naisele sinnasamusessegi toppima. Torkas ühe, torkas teise, torkas jupi kolmandatki.
Siis jäi sinnasamale magama. Piip ja katel, mõlemad kustunud.
Pärast kohtus kuri kohtunik küsis:” me mõistame süüaluse motiivi tapmiseks, kuid mispärast süüalune hiljem kannatanule elektrikorke vagiinasse toppis, see jääb mulle mõistmatuks. “
Taadil aga oli vastus varmalt valmis: “Ma tahtsin ainult teada, palju neid sinna mahub!”
Üks taksojuht kunagi haiglas rääkis. Õndsal 90 .- ndal aastal, kui soome mark 8 rubla maksis. Dollarist ei räägigi. Aga asi juhtund õndsatel 60 – nendatel, kui soome marga ja dollari omamise eest kinnimajja sai.
Aga lugu on selles, et keegi molkus pani öösel 9.- ndalt korruselt hunniku elektrikorke tuuri. Mind väga – väga huvitab, kuhu ta need toppis.
Sa mine vaata igaks juhuks ümberkaudsed kaevud üle.
L@SSIE: Mine sa tea, võibolla on seal hoopis postiljoni poja pruudi varastatud rahakott.
Jah, mine tea, nüüd on kuskil läheduses üks naisterahvas särtsu täis
L@SSIE: Külm kui kala. Nagu elav eestlanna.
proovi enda peal ka m6ni tore lugu j2rgi. sul tundub suht ebamugav virtuaalmaailm olevat. aga minul pole j22kylmi eestlannasid trefand;P
L@SSIE: Kõik lood on otse elust enesest. Pisut moonutab vaid inimimäälu ja siis see, et ma üritan asja muuta kolekirjanduslikumaks.