Kes on süüdi?

Suur pidu on selleks korraks möödas. Skandaalid ja väikesed vandaalid, võitjad, Vitjad ja kaotajad selleks korraks selgunud.

Ei tasu süüdistada Ansipid pederastist veelgi halvema sõimusõnaga (on ju venekeelne tšmo oma tähenduselt natuke veel pederastist hullem määratlus) hõbedase värviga meie kuldse rahvakirjaniku kujul.

Mis siis vägivallafestivali tulemused on?

Igale viimaselegi jobule, lohile on selge, et meie eesti rongi viies vagun on tegelikult palju raskem ja kaalukam. Et võibolla see on hoopis isegi vedur, mida juhitakse puldi teel kuskilt raja tagant(selle kindlakstegemine jääb meie luurajate – põõsas tuurajate terviseks)

Võibolla 10 aasta pärast oleks olnud juba hilja. Avastada, et ilus plakat kirjaga – “Vasja on ka tore inimene” ongi ainult plakat. Et kusagil meie ühiskonna salasoppides, millest miskipärast roosade prillidega üle vaadatakse, on Nemad. Nemad, kes meie keelt ei räägi ja meie meelt ei mõtle. Kellele ei laiene haigekassakindlustus ja kelle pelgupaik on buss nr. 5.

Et meie elu ei ole ilus nagu reklaam. Vaid sellel on kivid ja katkised killud sees.

Kes olid vägivallafestivalis kaotajad? Need, kes pihku jäid. Kes külmal betoonil rivis kõhuli kongisaatmist ootasid.

Rüüstamiste laine – ausalt öeldes, kesklinnas elamist suudavad endile lubada ju vaid keskmisest jõukamad inimesed. Tänavatel kõndijaid ei rünnatud. Korteriaknaid valdavalt ka mitte.

   Luksusboutiikidesse tavalisel inimesest sündinud maksumaksjal eriti asja ei ole. Asjadel, mida varastat, puudub väärtus reaalses elus. Calvin Kleini kontsaga naela seina ei löö. Kuulsatel kaubamärkidel on ainult semiootiline tähendus vaid neile, kes seda kannavad. Kui neile ämbritäis sitta kaela valame on nad täpselt samasugused sitavaresed, kui maavillasest kootud riiete all kannatajad.

Tegelikult toimus mingi osa varanduse ümber jagamine. Nendele inimestele, kes seda muul moel enestele lubada ei saaks. Aga nagu ikka, jõudsid siingi kohale vaid parimad, nahhaalsemad, targimad, ettenägelikuimad. 26. öösel olid maanteed täis kihutavaid jõuvankreid.

Saagile, saagile. Seekord oli seenekorjajate  maasikamaa Tallinna kesklinnas. Ühe käega kaameraga vandaale filmides, teisega endale salamahti ise kioskitest mahapillatud head – paremat salatasku toppides.

Usun ma jee, et näoiteks anaal2le  oma seiklusi maha müünud videoamatöör rüüstatud fotopoodi külastades õigel kohal kaamerat välja lülitades midagi ikka karmanisse ei pistnud.

Samal öösel toimus pidu ka Oslos, kus 2000 immigrandist noort enestele samamoodi materiaalse mammona ümberjagamist teostasid.

Nelja päeva pärast olid samalaadsed peod Barcelonas, Kopenhagenis, Berlinis.

Rüüstamine on mõnel pool igakevadine nähtus. Poemehed oskavad aga seal end kaitsta allalastavate metallvõredega. Ja politseinikel on parem kostüüm seljas. Ja vandaalidel peakotid ja paremad kurikad.

Nüüd on meil aga teada tõde. See võib korduda ja ilmselt kordubki. Eesti on saamas lääneliku kultuuriga maaks. Kus rahvas ei häbene vaid annab jalaga võimule kubemesse.

Sellega tuleb arvestada. Tahate või ei taha.